Seine-tɔsisia ƒe nukpɔkpɔ nye nusi Vlaminck nya nyuie. Eƒe sɔhɛmenɔɣi katã la, enɔ tɔsisia to le Chatou si te ɖe Paris ŋu. Elé Seine-tɔsisia zi geɖe le eƒe anyigbatatadɔwo me.

Maurice de Vlaminck sündis 4. aprillil 1876 Pariisis muusikute – Flandriast pärit viiuldaja ja Lorraine’is sündinud pianisti – perekonnas. 1878. aastal kolis ta koos vanematega Le Vezine'i (Ile-de-France) linna. Le Vezinet asub Pariisist 15 km läänes, Seine'i jõe käärus. Maurice õppis viiulit oma muusikust-õpetajast isa käe all. Ta tegeles jalgrattasõiduga.

Alates 17. eluaastast alustas Vlaminck regulaarseid maalikursusi kohaliku kunstniku Henri Rigaloni töökojas, mis asus Chatou saarel [6]).

Vlamincki eluloo pöördepunktiks oli juhuslik tutvumine Andre Derainiga Pariisi äärelinna rongis. Varsti pärast sõjaväeteenistusest pensionile jäämist rentis Vlaminck koos Derainiga Chatous Alphonse Fournesi maja kõrval stuudio. Selle maja restoranis toimusid 30 aastat varem Claude Monet, Alfred Sisley, Edgar Degase ja Auguste Renoiri kohtumised.

Sõbralikud suhted Vlamincki ja Deraini vahel kestsid aga 15-aastase pausiga kogu elu, mis lõppes leppimisega 1942. aastal. Maurice de Vlaminck kirjeldas nende tutvumise asjaolusid Pariisis Bingi galeriis näituse avamise puhul (märts 1947) avaldatud tekstis:

1900. aasta juulis, kui olin sõjaväeteenistusest 15 päeva puhkusel, sõitsin Chatou-Pariisi rongile. Sektsioonis leidsin end näost näkku Andre Derainiga. Meie teed polnud kunagi varem ristunud ja tundsime üksteist ainult välimuse järgi. Derain oli kohal rattavõistlustel, kus ma osalesin. Rohkem kui korra võis ta mind näha viiuli või värvikastiga kaenla all.

Sel ajal oli Derain vaid kahekümneaastane. Ta oli pikka kasvu, pikkade jalgadega mantli ja pehme mütsiga tüüp, mis meenutas ähmaselt kedagi nagu François Villon. Hüüdsin, vaadates talle seletamatu vihaga näkku: "Varsti on teie kord saapad jalga panna!" "Alles järgmisel aastal," vastas ta pisut jahmunult. Samal õhtul kohtusime platvormil ja jätkasime vestlust. Selle tulemusena otsustasime koos töötada. <…> Meie töökoja akendest nägime Shatu linna, kaldale sildunud lodjaid, kiriku tornikiivrit, hobuseid ja aednikke, kes ületasid silla porgandeid ja kaalikaid. Meie jaoks oli see "Chatou koolkond", mis andis meile esimesed impulsid liikumisest, mida hiljem hakati nimetama fovismiks. Fovism ei olnud väljamõeldis, vaid eriline hoiak, olemisviis. Eriline tegutsemis-, mõtlemis-, hingamisviis. Sageli, kui Derain puhkusele tuli, läksime varahommikul välja Seine'i kaldalt motiivi otsima. Kõndisime kakskümmend kuni kolmkümmend kilomeetrit ja meie entusiasm oli ületamatu.[7]